Nii kui hommikul astuma hakkasime, hakkas ka vihma sadama. Õnneks olime enne reisi varustanud ennast 5.- vihmakeepidega, kuna joped eriti vett ei pidanud :)
Vat nii suuri kive on sealmaal leida! Mõõtkavaks paremal keskel Griša oma täies pikkuses.
Liustikus oli äge tunnel, kuhu vesi sisse voolas. Üks väheseid kohti, kus kivirisu alt jääd paistis.
Õhtune päikeseloojang meie laagriplatsilt. Tegime õhtul ka rajaluuret, et leida üles teeots, mis meid Gonella hüti poole viiks. Meie kaardil oli see tee märgitud sirgest seinast üles, meie igaks juhuks sinna kobistama ei hakanud. Selguski, et tee algus on veidi liustikku mööda üles ja nurga taha. Ilusate kollaste plärakatega märgitud. Ühtlasi harjutasime laagriplatsi kõrval ka liustikul käimist ja enesepidurdamise võtteid.
Esimesed praod, veidi enne kaljudele siirdumist. Kairi rakendas ühes kohas ka edukalt enesepidurdamist.
Raja alguses oli ilus pealuuga silt, mis teatas meile, et ees on "Grande Periccolo". Kuna me itaalia keelt ei mõistnud ja konte ei karda, astusime vapralt edasi. Tõenäoliselt tähendas see ümbernurga seda, et Gonella hütt on kinni.
Kõige vahvamatesse kohtadesse olid pandud ketid, et saaks ikka pilti ka teha. Seljakottidega tegime süstikut, tütarlapsed ronisid ilma ja poisslapsed ronisid üles-alla.
Kohtusime teel seljakottide järele ühe prantslaste grupiga, kes suundusid ei-tea-kuhu. Kuna nad kasutasid eelneval kaljulõigul köisi ja vahepunkte, siis oli meil nende taga üles ronides aega ringi vahtida ja puhata. Arvasime, et nad jäävad ka hüti juurde passima, aga panid oma laagri hoopis liustikule.
Esialgne kena plaan oli panna oma telgid helikopteri maandumisplatsile, aga mine sa neid helikoptereid tea... maanduvad veel pähe. Katsusime hotelli kõrval oleva putka ust, ennäe - lahti! Magasime hoopis putkas, pehme madrats külje all.
Hommikul panime ühe tugiköie kah, et oleks kuskilt kindluse mõttes kinni hoida.
Vaade Gonella hütile ja putkale, milles meie magasime. Putka vasakul, hõbedane.
Liustikul panime köied peale ja hakkasime aga astuma. Tee oli selge, vahepeal olid mõned jäävaringud rajast üle käinud, seal oli veidi kõhe tunne.
Pildil Kairi pragu ületamas. Sillaks toekas poole meetri laiune jääsammas.
1 kommentaar:
Taistoreied forever!
Postita kommentaar